Laste lood

Siin saate lugeda Audiere laste lugusid, ootame lapsevanematelt kirju, mida nõusolekul avaldame.

Rauno ema Juta saatis 2011 kevadel Audierele toreda kirja oma pojakese käekäigust:
Meie 3-aasta ja 3 kuu vanusel pojal Raunol läheb üsna hästi. Loomulikult ei räägi ta veel soravalt ja puhtalt ja vahest tekib probleeme jutust õigesti aru saamisega, aga me saame juba vabalt temaga juttu ajada. Ta vastab ilusti küsimustele ja lobiseb pikalt. Talle meeldib väga laulda - viimasel ajal eurolugusid ("oo-papa-pee" - hopaparei ja  "uune-mati"). Ta käib nädalas 3 päeva lasteaias ja kasvatajad kiidavad, et ta on väga lõbus ja seltsiv laps. Samuti teeb ta igasuguseid tegevusi hoolega kaasa.
Kodus oleme palju õues. Viimasel ajal kasutab ta tihti väljendeid:"Auol tuli hea mõte! Auno mõtleb." Kui mängime mänguasjadega muinasjuttu "Kolm karu", siis peale seda, kui tüdruk on kõigi karude kaussidest putru söönud, võtab Rauno poti ja paneb mängult kõikidesse kaussidesse putru juurde. Samuti parandab ta ära katki läinud tooli ja teeb suuremate karude segi aetud voodid jälle korda.
Loomulikult on ka meil jonnituure ja kiusu ajamist. Ta on ju ikkagi tavaline väike laps. Aga jutuga saab palju asju lahendatud ja jonn tuleb lihtsalt lasta välja karjuda.

Loodame väga, et Raunol läheb aina paremini ja soovime kogu perele kaunist kevade jätku!

13 aastase Merilini ema Kaidi kiri Aprillist 2011:
 

 Ellen kirjutab Audierele 2011 kevadel:

Mina olen Ellen, 13-aastane implantaadilaps Harjumaalt, suvel  saan neliteist. 
Kõige enam meeldib mulle lugemine, ajalugu, inglise keel, mereroheline värv, tiramisu, sõpradega aja veetmine ja oma iPodis surfamine.
Ma sain oma esimese implantaadi 2000. aasta kevadel, kui  olin peaaegu kolmene. Praegu on see mul olnud juba üksteist aastat – ja mul pole mitte ühtegi mälestust sellest ajast, kui ma veel kuulja polnud. Oma teise implantaadi sain ligi kolm aastat tagasi tänu Audiere abile.
On tore, et praegused kurdid lapsed saavad implantaadid varakult ja õpivad kiiresti ja iseenesest rääkima. Loodan, et kõik rasked häälikud nagu k ja r saavad neil kergemini selgeks kui minul, kui ma alles rääkima õppisin.
Kui keegi mult küsiks, kas oleks ikka mõistlik teist implantaati muretseda, on minu kindlasõnaline vastus jah. Nüüd on mul kergem aru saada, kustpoolt heli tuleb, müras parem kuulda ja muidu igapäevases vestluses sõnu lihtsam mõista.
Ja kui mult veel küsitakse, kelleks ma end ise pean, kas kurdiks või kuuljaks, siis vastan ma, et olen kurt, kes tänu implantaadile kuuleb. Aga ma ei vaeva end eriti selle küsimusega. Olen lihtsalt mina.

3 aastase Greete Liisi ema saatis meile toredad lood nende pere käekäigust:

Kevade saabudes jalutamas käies, pidime Greete Liisi tihti järgi ootama, sest tema seisatas iga natukese aja tagant, tõstis näpu kõrva juurde - "kuula" - talle pakkus huvi vali linnulaul, mis põõsastest ja puudelt kostis.

Ma tean, et Greetel on raske mõista minu juttu kui ma räägin teisest toast, ning kui ma hõikan või hüüan, hüüab tema vastu "Mida?" Sarnaselt teevad ju kõik inimesed, kes kõrvaltoas ei kuulnud hästi, millest jutt oli. Minu jaoks toob see alati naeratuse näole, sest TA KUULIS!

Alguses oli lihtne magamaminekuks lapse käest kuulmisprotsessor kätte saada, ta võttis selle ilusti pea küljest ja kõrva tagant lahti ja ulatas minule. Nüüd, kui talle on nii loomulikuks saanud helidemaailm, püüab ta oma "piiksu" hoida võimalikult kaua peas.


Andro ema saatis meile väga armsa loo:


Mis iseloomustaks minu poega kõige paremini. Hmm pani kohe mõtlema, ta on nii energiline ja elav kaastundlik ja riukalik.
Aga meenus üks situatsioon:
Istusin laua taga ja tegin mingit paberitööd olin parajasti sellime tujutu, masenduses „vanainimene“ porisesin poisiga, et ta natuke vaiksemini sõidaks oma autodega, kui äkki ta tõusis ronis mulle sülle pani käed ümber kaela ja sosistav kõrva:
„Emme armastan sind“ ja lisaks sain matsuva musi.
Sellel hetkel tundsin, kui tänulik olen inimestele kes leiutasid sellise väikese imeviguri nagu sisekõrvaimplantaat. Nendele inimestele, tänu kellele ta selle aparaadi sai. Hetkel on ta 3,5 aastane ja kannab mõlemapoolset sisekõrvaimplantaati.
Kuulda kuidas ta jutustab, naerab ,toriseb, poriseb aegajalt tabada teda selles, et ta on minu sõnade peegel. See on võrratu.


Steveni ema kirjutab meile nende käekäigust:

Stevenil läheb hetkel väga hästi.Tänu implataadile täieneb tema sõnavara iga päevaga. Ta on selle väga hästi omaks võtnud ning tema jaoks on see asendamatu...Äitäh Teile ja kaunist kevadet soovides Steven koos venna ja emaga.

Rolandi ema Merike kirjutab Rolandist:

Meie 2-aastasel ja 10-kuusel pojal, Rolandil,läheb rääkimine juba päris ladusasti. Roland on mõlemad kõrva implantaadid väga hästi omaks võtnud. Õhtul magama  minnes on nende ära andmisega probleeme; ühe (pika selgitamise peale) on ta nõus ära andma, aga teise saab alles siis ära võtta kui ta juba magab. Lõuna ajal me teist ära ei võtagi, ta magab siis ühe implantaadiga. Roland käib meil Tartus tavalasteaias ja saab seal väga hästi hakkama. Eks see on ka palju toetanud  tema rääkimisoskust.Lapsed ju räägivad kogu aeg omavahel kui mängivad. Roland räägib meil juba nelja sõnalisi lauseid, kusjuures on tema jutust võimalik päris hästi aru saada. Muidugi tuleb ka temal ette kiirustamist ja pudistamist,aga siis me lihtsalt küsime üle, mida ta täpselt öelda tahab. Ühesõnaga laseme tal öeldut korrata. Rolandi sõnavara areneb iga päevaga. Kiire on ta järgi kordama kõiki uusi sõnu, mida varem kuulnud pole,sellepärast peamegi kodus väga jälgima mida ja kuidas ütleme. Nagu sellistel lastel ikka on ka meie Rolandil puudu mõned häälikud. Püüame tema sõnades neid rõhutada.
Alles hiljuti käis meil küllas rolandi tädi oma tütrega(4-aastane Lisette),kes Rolandiga mängides teatas rõõmsalt:“kujutage ette, kui tore on Rolandiga nüüd mängida.Temaga saab juttu rääkida ja mina saan temast nii häst aru.“Nagu vanematel ikka,oli ka meil seda suur rõõm kuulda.
Nii tore on teda nüüd kuulata ja tema kõne arengule kaasa elada.Me kõik rõõmustame tema edusammude üle. 


Rolandi ema ja isa